Jaanika Palm

Kuidas see kõik alguse sai ja miks just eesti viipekeelega seotud projekt?

Tartu Noorsootöö Keskus, kus töötan Ilmatsalu noortekeskuse juhatajana, alustas 2019. aastal projektiga, (millel pikk ja lohisev nimi, aga lühidalt kutsume seda innokavaks), millega soovisime Tartu noortekeskusi muutuda ligipääsetavaks ka kuulmis-, nägemis- ja liikumispuuetega noortele. Et mitte ise jalgratast leiutada, kuidas ja mida peab täpsemalt kohandama, siis leidsin, et õigem on teemat arutada koos sihtgrupi noorte ja ekspertidega.

Nii näiteks võtsin muuhulgas ühendust Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooniga (EKNO). Üks asi viis teiseni ja läbi kontaktide ja ühisürituste leidsin, et on aeg uue keele, eesti viipekeele omandamiseks. Ja nagu tellitult, siis 2020. aasta oktoobris algas Tartu Rahvaülikoolis eesti viipekeele kursus algajatele. Kursuse koolitaja oli Jari Pärgma. Läbisin nii algajate kui ka edasijõudnute eesti viipekeele kursuse.

Vahemärkusena, et vahepeal, 29. novembril 2020. aastal asutati ka Eesti Viipekeele Selts. Ja jällegi üks asi viis teiseni: minul ja Jari Pärgmal EVSist tekkis mõte teha ühisprojekt ja ootasime põnevusega Noorte Heaks taotlusvooru avamist, et saaks sinna esitada eriti vinge projekti taotluse.

Nii saigi projekt „Tagurpidi kaasamine ühiskonda“ alguse. Kestis see 2021. aastal septembrist detsembrini. Projekti eesmärk oli ühiskonna sallivuse suurendamine eri kogukondade vahel ja tõsta teadlikkust viipekeelsest kogukonnast. Alameesmärgid oli tutvustada noortele noortekeskustes ja koolides, aga ka noortega töötavatele inimestele eesti viipekeelt ning viipekeelsete inimeste kultuuri, tegemisi ja võimalikke koostöökohti; teha algus, et eesti viipekeel ning viipekeelsete noorte kaasamine tegevustesse oleks tulevikus sama loomulik, nagu kõikide teiste noorte kaasamine; erineva keeleruumi taustaga inimeste integreerimine jne.

Aga miks üldse selline projekt? Projektile eelnes arutelu nii noorte, noorsootöötajate kui ka Eesti Viipekeele Seltsiga ning leidsime, et seni on eesti viipekeele õpe, või laiemalt viipekeelsete inimeste kultuuri tutvustamine, kesine. Samuti ei ole toimunud noorte integreerimist (kuuljad ja viipekeelsed). Tartu Noorsootöö Keskus on selle nimel tegutsenud juba mõnda aega ja soovime olla eeskuju ka teistele asutustele.

Pean ütlema, et sisuline töö algas juba 2021. aasta maikuus, kui projektide taotlusvoor avati. Võtsin ette Tartu koolide nimekirja ning kirjutasin enamuste koolide huvijuhtidele sellest põnevast projektist. Oli see siis ebasobiv aeg (koolid valmistusid suvevaheajaks) või vale kontakt, aga kahjuks vastasid ainult mõned koolid, et on huvitatud eesti viipekeelega tutvumisest. Osade koolidega leppisime kokku, et võtame ühendust uuesti augusti lõpus. Pean siinkohal mainima, et kogu selle projekti tegevuse osas ongi kõige rohkem kahju sellest, et võimalusest haaras kinni ainult mõni üksik kool. Siinkohal tahan tänada Ilmatsalu Põhikooli ja Jaan Poska Gümnaasiumi, kes olid väga huvitatud eesti viipekeelega seotud tegevustest, oli selleks siis infotund või lausa terve kursus. Lisaks käisime ühel päeval ka Miina Härma Gümnaasiumis eesti viipekeele töötubasid tegemas.

Soovisime, et eesti viipekeelest tuleksid koolidesse ja noortekeskustesse rääkima ka viipekeelsed kurdid. Muidu oleks imelik, kui kuulja, nagu mina, räägiks tähtsa näoga eesti viipekeelest ning viipekeelsete kultuurist ja tegemistest. Ma viisin ise läbi kaks töötuba, sest kahjuks ei saanud keegi nendel päevadel koolitama tulla ja ka koroonapiirangud ei olnud meie koolitajate kasuks. Keskendusingi siis infotunde andes pigem sellele, mida tean ja mis kogemused mul endal on viipekeelsete kurtidega. Minu soov oli, et infotunnid ei oleks lihtsalt info jagamine, vaid et teadmised kinnistuksid ka läbi tegevuse, situatsioonimängude. Nelly Nigoliga EVSist panime paika infotundide sisu ja tegevuse. Täiendasin seda jooksvalt vastavalt tagasisidele, mis saime. Paistab, et saime kokkuvõtvalt ideaalse infotunni ülesehituse, sest koolinoorte tagasiside oli ülipositiivne. Tänan siinkohal koolitajaid Katrin Põldsam, Jüri Laumets, Jaan-Raul Ojastu, tänan meie viipekeeletõlke ja Nelly Nigolit, kes hariva infotunni sisu valmis tegi. Jaan Poska Gümnaasiumi eesti viipekeele kursuse viis täielikult läbi Jari Pärgma. 

Üldiselt keskendusime projektis, et noored saaks haritud, aga kuna noorsootöötajad samuti ei oska eesti viipekeelt, siis korraldasime koos Eesti Viipekeele Seltsiga neilegi kursuse esmase keele omandamiseks. Väga vahva oli kõrvalt jälgida, kuidas õpingud läksid, ja vägisi tuli meelde, kuidas alustasin keeleõppega ja ainult oletasin, mida õpetaja viiples. Noorsootöötajate koolitust kõrvalt jälgides tundus mulle endale, et ma olen väga palju arenenud nii eesti viipekeeles kui ka omandanud teadmisi kurtide kultuurist ja tegemistest. 

Eesmärk oli koostada ka materjal, mida saab edaspidi keeleõppes kasutada. Nii näiteks valmis viktoriin eesti viipekeele ja selle kasutajate kohta. Küsimused valisime nende hulgast, mida infotundides osalenud noored ise küsisid. Muide, see on hea materjal ka viipekeelsetele endale. Soov oli salvestada ka taskuhäälingut, kus vestlus toimub eesti viipekeeles või vähemalt põhirõhk on sellel. Saated said salvestatud ning on ilmunud ja ilmumas Tartu Noorsootöö Keskuse Youtube’i kanalis. Suur tänu asjaosalistele.  

Mida see kõik mulle andis ja mida ise õppisin?

Kogu protsessi kulg oli tegelikult väga mahukas, siin ülevaates pole lihtsalt kõik tegevused ära nimetatud. Kahju on sellest, et vähe koole tuli projektiga kaasa, aga lootus on, et tulevikus huvi kasvab. Projekt andis mulle tohutult palju: uusi tuttavaid, uusi teadmisi, uusi oskusi, uusi kontakte. Tekkis järjest mõtteid, mida keeleõppes saab veel kasutada ja mida peaks kasutama igapäevases töös, et üha rohkem arvestada teist emakeelt kõnelevate/viiplevate inimestega. Mõned materjalid on veel valmimas, uusi ideid on peale tulnud. Samas pean endale pidevalt meelde tuletama, et arutada tuleb ka asjaosalistega, st küsida nõu nt minu viipekeelselt kolleegilt, ekspertidelt Eesti Viipekeele Seltsist jne. Julgustan siinkohal inimesi, kelle emakeel on eesti viipekeel, julgemalt enda tegemisi tutvustama, nt koolides infotundides, ettevõtetes. Mida rohkem viipekeelele tähelepanu pööratakse, seda rohkem mõistetakse selle omandamise vajalikkust, sest alates 1. märtsist 2007. aastast on ju eesti viipekeel tunnustatud Eesti Vabariigi keeleseaduses. 

Tänan kõiki, kes suuremal või vähemal määral olid selle projektiga seotud, sest kõiki nimesid ei jõua siin nimetada. Samuti soovitan julgelt võtta selline projekt ette ka mujal Eestis.