Kristjan Jaak Peterson läks jala Riiast Tartusse, kuna tema missioon oli hoida eesti keelt. Täna tähistame emakeelepäeva, mis on põhiliselt pühendatud eesti keelele, kuid meie ümber on ka teisi emakeeli, sealhulgas eesti viipekeel. Teekond emakeelepäeva seadusliku tunnustamiseni ei olnud lihtne ja sama lugu oli ka eesti viipekeelega.

Eesti viipekeel ei tekkinud 1. märtsil 2007. aastal, kuid just siis tunnustati seda seaduse tasandil eesti keelega võrdsena. Enne seda elas eesti viipekeel juba üle kahesaja aasta eesti keele kõrval. Elas metsikult, seda ei võetud kui keelt, vaid peeti pigem ahvide keeleks, karateliigutuste tegemiseks või sääsega võitlemiseks. Tänu ameerika keeleteadlasele William Stokoele, kes uuris ameerika viipekeele grammatikat ja muutis keeleteaduse maastikku, algas kogu maailmas riikide viipekeelte tähelend.

Eesti viipekeele võidukäik sai alguse 1980ndatel tänu «eesti viipekeele Kristjan Jaak Petersonile» Regina Paabole, keda peetakse eesti viipekeele emaks. Tema eestvedamisel oleme jõudnud palju ära teha: viipekeelt seadusega tunnustada, asutada eesti viipekeele seltsi, koostada uusi eesti viipekeele õppematerjale võõrkeelsetele inimestele, panna kokku oskussõnastikud ja tagada eesti viipekeele kui võõrkeele õppe Tallinna Heleni koolis, suuremates kõrgkoolides ja täiendkursusi pakkuvates asutustes.

Räägime pidevalt viipekeeletõlkide koolitamise vajadusest ja sellest, et igaüks võib viipekeelt õppida. Küll aga ei räägita tihti eesti viipekeele õpetajate pädevusest, kuigi neist sõltub viipekeeletõlkide, muude keelespetsialistide ja keelekasutajate keeleoskus. Viipekeele õpetajad on tihti viipekeeletõlgi või eripedagoogi taustaga. Olukorda mõjutab ka see, et Eesti haridussüsteemis ei saa õppida eesti viipekeelt emakeelena ning palju on «kadakaeestikeelseid», kes oma emakeelse kultuuriruumi asemel seavad esikohale eesti keele.

Murekohtade lahendamiseks ei ole sageli vaja suurt rahapada, vaid osaliste tahet ja motivatsiooni käised üles käärida. Selleks tuleb saata eesti viipekeele spetsialist keelenõukokku ja vaadata üle senine eesti viipekeele korraldus. Eesti viipekeele õpetajate pädevus ja õppe kvaliteet sõltub paljuski eesti viipekeele kohta tehtud teadustööst. Kui keelt teaduslikult ei uurita, põhinevad ka õpetajate ja spetsialistide teadmised vaid enda kogemustel ja tähelepanekutel, millest võib keelesüsteemi selgitamisel väheks jääda.

Eesti viipekeele grammatika kohta tehtud teadustöid aga peaaegu ei olegi. Sellised mured ei puuduta ainult eesti viipekeelt, ka eesti keelega seotud probleemid on üsna sarnased – humanitaarteadused on juba aastaid alarahastatud.

Kui meie neile muredele tähelepanu ei pööra, siis visatakse tulevane koolitatud viipekeeletõlk või keelespetsialist pea ees vette ning oleneb temast, kui kaua ta suudab pinnal püsida ja kas tal õnnestub ujuma õppida. Eesti viipekeel ei tohiks keelepoliitika prioriteete seades kunagi unarusse jääda. Ilusat emakeelepäeva – kõigile!

Uudise link: https://tartu.postimees.ee/7201096/sama-isa-erinev-ema-eesti-keele-poolode