Eesti viipekeelt on tunnustatud Eesti Vabariigi keeleseaduses alates 1. märtsist 2007. aastast. Nimetatud keel on registreeritud ka maailma keelte andmebaasis Ethnologue ja ametlik lühend on EVK (Paabo 2012: 37)1. Seda keelt kasutab ligikaudu 4500 inimest (emakeelsed ja võõrkeelsed) (Laiapea jt 2002: 4)2.
Liina Paalese (2016: 119)3 järgi kuulub eesti viipekeel prantsuse viipekeelkonda ja on ohustatud keelte nimekirjas. Eesti viipekeele loome artiklis (Paabo 2012: 38)1 on kirjas, et eesti viipekeel on iseseisva grammatilise struktuuriga ja leksikaga ehk viipevaraga. Viipekeeltel ei ole kirjalikku vormi nagu suulistel keeltel, kuid selle kompenseerimiseks kasutatakse viipekõne videosalvestust. Viipekeelte uurimisel ja kirjeldamisel kasutatakse transkriptsioonisüsteemi, milla kohta leiab nii eestikeelset kui ka ingliskeelset materjali. Eesti viipekeele õigusterminite kirjeldamisel on kasutatud sama süsteemi ning selle kohta leiab teavet siit.
Eesti viipekeeleteadlased ei ole veel uurinud, millal eesti viipekeel loodi, kuid selle teket seostatakse Eesti esimese kurtide kooli avamisega Vändras ja dateeritakse aastasse 1866. aastal. Mõni keeleteadlane on tõdenud, et eesti viipekeelt on kindlasti varem kasutatud, kuna Kreutzwald mainis antud keelt juba 1849. aastal ilmunud artiklis. (Hollman 2006: 39)4